Kas tõesti arvate naised,et teil on ainult õigus saada ja saada,ilma vastu andmata?
Teie jutt on enamusel seosetu nagu kusagilt seebikast,mis kui oleks teie elu(ha haa haa).
Tore oleks näha küll,milline te elu tõesti välja näeks kui see oleks seebika taoline,sureks vist naeru krampidesse.
Te võikiste rohkem mõelda,mida teised kaas kodanikud saada tahavad ja neile ka kiilukese endast anda,kuid mida teete teie?! Vahite ringi nagu peata kanad,kes ei oska miskit teha,jeah te ei oska.Oskate,oskate anda,oskate mõista ja ka mõelda,aga miks mängite siis neid lolle nagu ei mõistaks piiti,ha haa... Küll te õpite suhtlema ja aru ka saama meestest ja nende vajadustest,
eks igaüks omalmoel,aga siiski õpite ja kui mitte täna,siis mõni teine homme!!!
Wednesday, November 23, 2005
Tuesday, November 15, 2005
Ära...
...Tahan ära siit!!!
Nagu kohe,aga kuhu ei tea,sest see komplitseeritud.
Kõige rohkem vast kuhugi üksikule saarele,et saaks mõelda,
mõelda mis on hea,mis mitte ning mida tegema peaksin,
et mind ei vaadataks kui lolli,kes ajab aint miskit plära suust välja.
Tean,et teen seda,kuid mitte tahtlikult,sest kõik mida öelda tahan,
jääb minnuse miski pärast kinni ja mida ei taha öelda tuleb,kuis mitte kusagilt välja,
imelik,vähemalt minu jaoks.
Nagu kohe,aga kuhu ei tea,sest see komplitseeritud.
Kõige rohkem vast kuhugi üksikule saarele,et saaks mõelda,
mõelda mis on hea,mis mitte ning mida tegema peaksin,
et mind ei vaadataks kui lolli,kes ajab aint miskit plära suust välja.
Tean,et teen seda,kuid mitte tahtlikult,sest kõik mida öelda tahan,
jääb minnuse miski pärast kinni ja mida ei taha öelda tuleb,kuis mitte kusagilt välja,
imelik,vähemalt minu jaoks.
Wednesday, November 09, 2005
...
Miks on kõigil raske mõista,minu elu eesmärki,see ei saa olla ju nii
mõistmatu ega ka arusaamatu.Igal inimesel omad,need vaid erinevad nime
ja põhimõtte poolest,üldiselt on see kõik üks-sama asi,elu.
Minu elu siht/eesmärk on näha oma ligimesi rõõmsana,õnnelikuna ehk neid
rõõmustada ja õnnelikuks teha,kui neid on tabanud kurbus vms. laatset.
Sellega unustanud olen iseenda,ma ei oska enam isegi mitte ennast õnnelikuks
teha,veel vähem rõõmustada millegika.Ka kõikse tähtsamad tegemised on hajunud,
nii kool,töö ja kõikse muu,mis tähtis enda rõõmsaks/õnnelikuks tegemiseks.
Ei suuda mõelda kordagi enda peale ega oma kohustustele,kuna nii kuis seda tegema hakkan,
hüppab kuskilt uupi pähe kellegi teise probleem jne.,see lihtsalt sööb,õgib sellest kestast
välja,kuis mingi kuri deemon.Siis öeldakse ela enda jaoks,vastan:" Siis saate haiget,valusalt!" ,
kuid seda ei usuta.tean,et seda ongi raske mõista,kuna keegi ei ole sellises situatsioonis
eriti pidanud olema.Sest iseenda jaoks elamine tähendab otseses mõttes,ainult endast hoolimine.
Mis küll on paljudele just elu kergemaks teinud,õnne ja rõõmugi toonud,aga mina seda ei suuda.
Ega hakkagi suutma,sest valus on näha inimesi,kes kaotanud kellegi või millegi,mis väärtuslikum,kui terve maailma kulla hoijused.See lihtsalt kutsub mind neid abistama,neile abikäe ulatama,et saaksid selle positiivsuse,tahtejõu uuesti alustamiseks tagasi.
Üks vanasõna ütleb:"Käitu teistega nii nagu tahaksid,et sinuga käitutaks",see puha selge tõde ja eks seda ma tahangi,et oleks minulgi kunagi keegi,kes ulataks mulle oma abistava käe,näitaks õige suuna ette,kuhu edasi minna,mida teha.See vanasõna vast peaks kehtima elureeglina või veel parem seadusena,eetika osas.
mõistmatu ega ka arusaamatu.Igal inimesel omad,need vaid erinevad nime
ja põhimõtte poolest,üldiselt on see kõik üks-sama asi,elu.
Minu elu siht/eesmärk on näha oma ligimesi rõõmsana,õnnelikuna ehk neid
rõõmustada ja õnnelikuks teha,kui neid on tabanud kurbus vms. laatset.
Sellega unustanud olen iseenda,ma ei oska enam isegi mitte ennast õnnelikuks
teha,veel vähem rõõmustada millegika.Ka kõikse tähtsamad tegemised on hajunud,
nii kool,töö ja kõikse muu,mis tähtis enda rõõmsaks/õnnelikuks tegemiseks.
Ei suuda mõelda kordagi enda peale ega oma kohustustele,kuna nii kuis seda tegema hakkan,
hüppab kuskilt uupi pähe kellegi teise probleem jne.,see lihtsalt sööb,õgib sellest kestast
välja,kuis mingi kuri deemon.Siis öeldakse ela enda jaoks,vastan:" Siis saate haiget,valusalt!" ,
kuid seda ei usuta.tean,et seda ongi raske mõista,kuna keegi ei ole sellises situatsioonis
eriti pidanud olema.Sest iseenda jaoks elamine tähendab otseses mõttes,ainult endast hoolimine.
Mis küll on paljudele just elu kergemaks teinud,õnne ja rõõmugi toonud,aga mina seda ei suuda.
Ega hakkagi suutma,sest valus on näha inimesi,kes kaotanud kellegi või millegi,mis väärtuslikum,kui terve maailma kulla hoijused.See lihtsalt kutsub mind neid abistama,neile abikäe ulatama,et saaksid selle positiivsuse,tahtejõu uuesti alustamiseks tagasi.
Üks vanasõna ütleb:"Käitu teistega nii nagu tahaksid,et sinuga käitutaks",see puha selge tõde ja eks seda ma tahangi,et oleks minulgi kunagi keegi,kes ulataks mulle oma abistava käe,näitaks õige suuna ette,kuhu edasi minna,mida teha.See vanasõna vast peaks kehtima elureeglina või veel parem seadusena,eetika osas.
Saturday, October 22, 2005
Tuesday, September 27, 2005
R.I.P.
Vastik, jube on selleüle mõelda,meenutada ja kõige hullem seda uskuda!!!
Ei suutnud mõista ,miks või mille pärast. Nüüd kus mõelnud ja teada saand, siis
olen kindel, et aiman miks, kuidki eks kõige rohkem teadis ta ise.
Süüdi selles ei ole keegi! Kui siis kõik, aga kui palju, see omaette asi. Tegelt poleks ka õige, hakkata süüdistama kedagi, Sellises Asjas, sest inimene teab ise millal see aeg käes. Krt., aga ta lahkus meie seast LIIGA NOORELT!!! Mul on ju õigus?
Ta oli alati(enamus jaolt) rõõmsa meelne, särvate silmadega ja elujanu täis ning seda mõistmatumaks see selle teeb.
Nüüd on meil ainult mälestused, temast, mida meenutades aina rohkem mõtled, ta on elus, kusagil... siis bäng ja oled tagasi maapeal ning mõistad teda ei ole tõesti, aga see on lihtsalt Fuck.................. jube valus löök, kest südant.
Kui vaid oleks ta rääkinud, vast oleksime suutnud seda ära hoida, kahjuks mitte. Tean, et meil enamusel olid temaga ka lahkarvamused, aga see käib sõpruse juurde. Kuna keegi peab olema erineva maailma vaatega, tema oli!!! Seda muidugi heas mõttes, sest need mõted, ideed, tuleviku plaanid, mis tegi, olid võrratud.
Ta oli sõber/sõbranna keda võis usaldata, ta oli olemas, kui vaja aitas jne., ehk super inimene. Minu jaoks üks tähtis inimene, keda enam ei ole ja temaga läks osa minust. Oleks vaid suutnud temalegi nii palju toeks olla ja nii samagi olemas olla, eks ma/me olime, kuid mitte nii palju kui vaja oleks olnud.
Hüvasti Kerstin 05.07.1987-26.09.2005
Anna andeks, et polnud nii palju Sinu
jaoks olemas, kui Sina minule.
Sinu igavene sõber, Markii.
Ei suutnud mõista ,miks või mille pärast. Nüüd kus mõelnud ja teada saand, siis
olen kindel, et aiman miks, kuidki eks kõige rohkem teadis ta ise.
Süüdi selles ei ole keegi! Kui siis kõik, aga kui palju, see omaette asi. Tegelt poleks ka õige, hakkata süüdistama kedagi, Sellises Asjas, sest inimene teab ise millal see aeg käes. Krt., aga ta lahkus meie seast LIIGA NOORELT!!! Mul on ju õigus?
Ta oli alati(enamus jaolt) rõõmsa meelne, särvate silmadega ja elujanu täis ning seda mõistmatumaks see selle teeb.
Nüüd on meil ainult mälestused, temast, mida meenutades aina rohkem mõtled, ta on elus, kusagil... siis bäng ja oled tagasi maapeal ning mõistad teda ei ole tõesti, aga see on lihtsalt Fuck.................. jube valus löök, kest südant.
Kui vaid oleks ta rääkinud, vast oleksime suutnud seda ära hoida, kahjuks mitte. Tean, et meil enamusel olid temaga ka lahkarvamused, aga see käib sõpruse juurde. Kuna keegi peab olema erineva maailma vaatega, tema oli!!! Seda muidugi heas mõttes, sest need mõted, ideed, tuleviku plaanid, mis tegi, olid võrratud.
Ta oli sõber/sõbranna keda võis usaldata, ta oli olemas, kui vaja aitas jne., ehk super inimene. Minu jaoks üks tähtis inimene, keda enam ei ole ja temaga läks osa minust. Oleks vaid suutnud temalegi nii palju toeks olla ja nii samagi olemas olla, eks ma/me olime, kuid mitte nii palju kui vaja oleks olnud.
Hüvasti Kerstin 05.07.1987-26.09.2005
Anna andeks, et polnud nii palju Sinu
jaoks olemas, kui Sina minule.
Sinu igavene sõber, Markii.
Saturday, September 24, 2005
Elu Või Surm
Mida teie teeksite,kui teile pakutaks,valida 22 aastaselt,elu või surm?
Mõtlesin selle üle,mis teeksin,õigemini mille valiksin.
Mingis mõttes valiksin kohe surma,ilma sellele mõtlematagi,mis on surm või elu!!!
Surma valiksin juba miljonitel põhjustel.Nende asjade pärast valiksid paljud surma,
sest ei ole ju siin ilmas enam midagi puhast,süütut ega pole enam seda armastust,
mis kunagi igast inimesest välja kiirgas,kuis praegu meie päiksesüsteemi täht,päike.
Mitte miski,ei tundu olevat enam see,mis meie esivanemate ajal,pigem just vastand.
Ei hoolivust,austust ega usaldust,mis oleksid just meie ühiskonnas ja praegusel ajal kõikse tähtsamad,et saada lahti sellest nõmedast külmusest.Külmad,just nimelt külmad ja
hoolimatud on praegused,ka tulevased inimesed,kes just kui tahaksid,et neid armastataks,
aga samas ise suhtudes teistesse ükskõikselt,mis on kuidagi vägaki imelik.
Imelik selle pärast,kuida siis saab ültse suhet luua,sest kui ükshetk tahad,et sind armastataks ja järgmisel juba vihataks,kuida siis ültse koos saadakse olla,kas sellel lõppu paistab olema?On,kui kõik suudaksid aru saada sellest,et õnn ei ole kaugel vaid lähemal,kui uskuda. Selle õnne olen ise kaotanud silmist,seda just nende vigade pärast,et olen liiga hoolimatu,külm ja ükskõikne olnud,kahjuks või õnneks!!!
Selle pärast valin just elu,et saaks teada,kas tõesti suutsin oma elu õnne ära kaotada!!! Ehk siis selle õige,kui vaid suudaks,keski öelda,kus või millal selle vea tegin,siis vast suudaks ka meenutada mis toimus ja miks kaotasin või ei suuda siiani näha nina ette vaadata ma ehk on ta siiani alles.Vaevalt küll!Olen ju veel liiga noor,et öelda,et on hilja või ei ole enam seda aega,et leida see õige ja küll üks kord ta tuleb,aga kardan,et siis on seda aega liiga vähe,vähe alles jäänd.
Selle pärast elangi veel ja püüan ka edasi elada,seda küll üksikuna ja rännates siin maailmas, kuni keegi satub mu ellu ja keerab selle tagur pidi.Selliseid hetki,tundeid on olnud,aga paistab,et pole siis nemad need õiged olnud,kuna nad lihtsalt minema jalutanud,see on lihtsalt nõme,miks?!,ei tea ega suudakski vastata,aga mõelge nüüd ise,kui teile öeldakse,et meie suhtest ei tule midagi välja,kuna sa (mina) oled liiga hooliv ja hea!!!Kas see on siis halb? Ei usu,paistab et paljud ei ole selliste tunnete ja armastusega harjunud,aga samas nad seda ka tahavad ja see on üks suur point,et elu valida juba,et leida see neiu ja saaks olla temaga kas või päeva koos olla või pisikese hetke,mis kuis püssoda südame purustab,peas järsk kuidagi kõik tagurpidi,hing omadega karusellil,mmmm,seda tunnet ei saa lihtsalt unustada ega kogeda kaks korda. Vat seda tahangi kogeda ja tunda ise,kuidas keegi mind,just mind armastab.See võib lihtsalt imeline olla,see on ülim ega ei saaksiki halb olla,kui just inimene ei ole teiste elusolendite,kaas kodanike vihkaja.
Mõtlesin selle üle,mis teeksin,õigemini mille valiksin.
Mingis mõttes valiksin kohe surma,ilma sellele mõtlematagi,mis on surm või elu!!!
Surma valiksin juba miljonitel põhjustel.Nende asjade pärast valiksid paljud surma,
sest ei ole ju siin ilmas enam midagi puhast,süütut ega pole enam seda armastust,
mis kunagi igast inimesest välja kiirgas,kuis praegu meie päiksesüsteemi täht,päike.
Mitte miski,ei tundu olevat enam see,mis meie esivanemate ajal,pigem just vastand.
Ei hoolivust,austust ega usaldust,mis oleksid just meie ühiskonnas ja praegusel ajal kõikse tähtsamad,et saada lahti sellest nõmedast külmusest.Külmad,just nimelt külmad ja
hoolimatud on praegused,ka tulevased inimesed,kes just kui tahaksid,et neid armastataks,
aga samas ise suhtudes teistesse ükskõikselt,mis on kuidagi vägaki imelik.
Imelik selle pärast,kuida siis saab ültse suhet luua,sest kui ükshetk tahad,et sind armastataks ja järgmisel juba vihataks,kuida siis ültse koos saadakse olla,kas sellel lõppu paistab olema?On,kui kõik suudaksid aru saada sellest,et õnn ei ole kaugel vaid lähemal,kui uskuda. Selle õnne olen ise kaotanud silmist,seda just nende vigade pärast,et olen liiga hoolimatu,külm ja ükskõikne olnud,kahjuks või õnneks!!!
Selle pärast valin just elu,et saaks teada,kas tõesti suutsin oma elu õnne ära kaotada!!! Ehk siis selle õige,kui vaid suudaks,keski öelda,kus või millal selle vea tegin,siis vast suudaks ka meenutada mis toimus ja miks kaotasin või ei suuda siiani näha nina ette vaadata ma ehk on ta siiani alles.Vaevalt küll!Olen ju veel liiga noor,et öelda,et on hilja või ei ole enam seda aega,et leida see õige ja küll üks kord ta tuleb,aga kardan,et siis on seda aega liiga vähe,vähe alles jäänd.
Selle pärast elangi veel ja püüan ka edasi elada,seda küll üksikuna ja rännates siin maailmas, kuni keegi satub mu ellu ja keerab selle tagur pidi.Selliseid hetki,tundeid on olnud,aga paistab,et pole siis nemad need õiged olnud,kuna nad lihtsalt minema jalutanud,see on lihtsalt nõme,miks?!,ei tea ega suudakski vastata,aga mõelge nüüd ise,kui teile öeldakse,et meie suhtest ei tule midagi välja,kuna sa (mina) oled liiga hooliv ja hea!!!Kas see on siis halb? Ei usu,paistab et paljud ei ole selliste tunnete ja armastusega harjunud,aga samas nad seda ka tahavad ja see on üks suur point,et elu valida juba,et leida see neiu ja saaks olla temaga kas või päeva koos olla või pisikese hetke,mis kuis püssoda südame purustab,peas järsk kuidagi kõik tagurpidi,hing omadega karusellil,mmmm,seda tunnet ei saa lihtsalt unustada ega kogeda kaks korda. Vat seda tahangi kogeda ja tunda ise,kuidas keegi mind,just mind armastab.See võib lihtsalt imeline olla,see on ülim ega ei saaksiki halb olla,kui just inimene ei ole teiste elusolendite,kaas kodanike vihkaja.
Monday, September 12, 2005
I'm Ho I Am
Jah, olen see kes olen ega olegi mõttet mind kellegi teisega võrrelda,sest teist minu sugust te juba nii lihtsalt siit maapinnalt ei leija,vähemalt loodan.
Paljud räägivad,et nad said kellegika tutavaks,kes sarnaneb või käitub nagu mina,need inimesed võivad vähesel määral aint sarnaneda minuga,aga nad ei ole ega saagi olema mina,et saage aru,kui keegi teine sarnaneb kellegika,ei ole to kohe see kellega ta sarnaneb,üks kõik kas välimiselt või sisemiselt,juttust või häälest.See ei ole mitte kuidagi too,kellega ta sarnaneb,pigem vastand või hoopis keski teine,kes lihtsalt kogemata räägib või käitub nii.
Sellest ka see pealkiri ja tekst,sest iga inimene on ainulaatsus,kui kõik suudaksid iseennast leida ja olla see kes nad on mitte nagu rullnoksid,nike'i/adi vennad/tüdrukud.Neil inimestel on suur probleem omaisiksuse leidmisel.Nad küll püüavad näidata,et nad on keskid,aga tegelt on see kõik teistelt maha vaadatud stiil,käitumine jne.Mis ongi neist enamus jaolt teiste inimeste naeru alusteks,kahjuks või õnneks?Tunnen neile südamest kaasa,kui nad sellest vaid ise aru saaksid,siia vast suudaksid nad ka lõpuks mõtlema hakkata ja oma välja lülitatud mõitsust taas kasutama hakkata,aga kahjuks ei ole neil vist sellist mõistustki alles:(
See on lihtsalt vastik vaade vahel,kuida nad hooplevad kellel ilusam bemar või uus dress,lihtsalt mõtetu värk,kuubis või mis ise arvate?
Naljakas nende juures on see,et nad lihtsalt ei saa aru ,et rahvas nende üle naerab ja nalja viskab.Kas tõesti on nad nii lootusetud juhtumid siin ilmas???Ei tahaks kuidagi seda uskuda,aga miskit muud vast üle ka ei jää.
Paljud räägivad,et nad said kellegika tutavaks,kes sarnaneb või käitub nagu mina,need inimesed võivad vähesel määral aint sarnaneda minuga,aga nad ei ole ega saagi olema mina,et saage aru,kui keegi teine sarnaneb kellegika,ei ole to kohe see kellega ta sarnaneb,üks kõik kas välimiselt või sisemiselt,juttust või häälest.See ei ole mitte kuidagi too,kellega ta sarnaneb,pigem vastand või hoopis keski teine,kes lihtsalt kogemata räägib või käitub nii.
Sellest ka see pealkiri ja tekst,sest iga inimene on ainulaatsus,kui kõik suudaksid iseennast leida ja olla see kes nad on mitte nagu rullnoksid,nike'i/adi vennad/tüdrukud.Neil inimestel on suur probleem omaisiksuse leidmisel.Nad küll püüavad näidata,et nad on keskid,aga tegelt on see kõik teistelt maha vaadatud stiil,käitumine jne.Mis ongi neist enamus jaolt teiste inimeste naeru alusteks,kahjuks või õnneks?Tunnen neile südamest kaasa,kui nad sellest vaid ise aru saaksid,siia vast suudaksid nad ka lõpuks mõtlema hakkata ja oma välja lülitatud mõitsust taas kasutama hakkata,aga kahjuks ei ole neil vist sellist mõistustki alles:(
See on lihtsalt vastik vaade vahel,kuida nad hooplevad kellel ilusam bemar või uus dress,lihtsalt mõtetu värk,kuubis või mis ise arvate?
Naljakas nende juures on see,et nad lihtsalt ei saa aru ,et rahvas nende üle naerab ja nalja viskab.Kas tõesti on nad nii lootusetud juhtumid siin ilmas???Ei tahaks kuidagi seda uskuda,aga miskit muud vast üle ka ei jää.
Subscribe to:
Posts (Atom)
