Meie

Vahel tekivad küsimused,
millele vastust ei leia.
Ei too aeg selgust ega
suhtlus võrgustikus.
Vahest peaks hoopis valetama,
et saada teada tõde.
Keeruline pole elu,
vaid meie mõtteline maailm,
mida piiramas kadedus ja hoolimatus.
Kuid tõstame käe ja hüüame
kõvasti:
" Mina olen, Mina Ise!"

5 Aastat

Möödunud, nüüd 5 aastat ja paar kuud.
Olen saanud piisavalt mõelda sellest ja kõigest muust.
Samas olen arusaama hakkanud, miks siiani ei suuda suhtes olla.
Vahel tundub, et see kõik oli halb uni või siiski reaalsus, kuid mis toimus alles eile.
Just siin, mõned kvartalid eemal. Kuid siis vilksab mõistus, et see
oli aastaid tagasi ning sinna kadus ka mu süda.
Pole siiani suutnud lahti lasta, vähemalt mitte sellisel määral, et tunneks
ennast tõeliselt vabana, kuid püüan ja pingutan selle nimel.
Vast tuleneb sellest, et pole Ta hauda siiani külastanud.
Peaks seda siiski tegema, kuid siis peaksin auto leidma, koos juhiga.
Pole ju lihtne lihtsalt trippida saaremaale, surnuaeda.
Mis asub ei tea kus.

Aga okei, midagi kuulamiseks...
Indigolapsed - Koiduhirm

Maal on mõnus... rohelus, loojuv päike, rohutirtsude laul, linnud kausist vett joomas... taamal kuskil, kass õppimas maal elamist. Koer kes ei hooli palavusest, ise hingeldamas, kuis oleks jooksnud just maratoni maha.
Valminud vaarikad, esimesed suus, maitseelamus suur. Paar mustsõstart kaa ja mmmm, oled juba hoopis teises maailmas kõigega.

Ohh, Blogi, pole siia ammu kirjutanud...
Palju on toimunud... Tööle saanud, siis jälle töötuks jäänud ja taas tööl. Nüüd siis restoranis.
Midagi uut ja huvitavat, midagi mida pole enne teinud... saan targaks vast :)
Ilmad on muidugi mõnusalt kuumad... Teed kaks liigutust ja higi jookseb juba... Sedasi tööd on ka päris hea teha. Mõeldes sellele, et kui viid toite lauda ja nina otsast tilgub lauale higitilk ning kliendid naeravad selle peale.
Samas on see kuumuse teema juba suht ülevisanud... Mu wifi ruuter andis selle peale otsad :S
Veider, aga nu mis teha, peab uue ostma.
Ahaaa, kunagi telliskivi loomelinnaku sünnipäeval sain ühe neiuga tuttavaks, kelle olin ära unustanud ja nägin taas, reede vastu laupäeva, patarei vanglas, kuhu Jaagup ja Marko mind kutsusid appi. Kuigi ma ei tea mis kasu minust seal suurt oli, aitasin aint asju vedada.
Kuid rõõm oli Kaisy't näha, mis tegi kohe minu päeva. Ta on kirjeldamatult hea ja rõõmsameelne.

Aga seda, et nautige suve ja kuulake head muusikat... Bonobo, Pretty Lights või üks kõik millist chilli muusikat :)

Tööta olemine

Jahm eile oli sittpäev. Kehva, kuid mõistlik päev, et aru saada mida tegema pean, endaga.
Mõned küll said valesti aru tekstist ja kippusid tormakaid arvamusi pilduma, kuid nu mis teha.
Kui inimene vahel ennast sõimad, üks kõik kelleks, kas või sittapeaks, ei tähenda see alati enese alaväärtustamist. Vaid aitab mõista olukorda, selle tõsidust ja kõike muud, et sellest välja saada.
Pole just lihtne olla, siinses ühiskonnas/inimkonnas, kui oled kaotanud töö, olles seda juba üle aasta. See viib tülideni, ka kõige lähedamaste inimestega. Kuna enamik arvab, et sa ei tee piisavalt töö saamiseks või oled lihtsalt enamikes jamades süüdi. Muidugi ei ole sa seda egas mina või nemad. Peaks ju mõistetav olema, et kui on majanduskriis, siis on kõik selles suppis ja enamikel meist on raske. Eks igaüks püüab oma pingeid kuidagi välja lasta, aga seda kellegi töötu või teise pingete all oleva isiku peal väljaelada on ülimalt ebaviisakas ja ka vale.
Parim mida tegema peaks on suunata inimest, toetada sõnade ja ka olemas olemisega. Aidata mõista, et on milleskis hea ning suudab asjadega hakkama saada. Vahel lihtsalt teda kuulates ja haarates teda tegemistesse, millega seni polnud kokku puutunud. Teda tuleks, pidevalt kodust välja viia. Selleks ei tohiks olla peod, vaid pigem kogukonna koosviibimised, miskid harivate teemadega olemised, näiteks ööülikool või teeme ära jne.
Eks paljud küsivad miks mitte peod? Seda just selle pärast, et seal tuleb mängu alkohool ning see viib vägagi halvale olemisele. Eks muidugi alguses näib kõik lõbus ja hea, kuid lõpuks kaob tunnetus, mis hoiab vaos emotsionaalset piiri. Peale seda on väga suur tõenäosus, et järgmisel päeval on ta sügavas masenduses. Ja et ta sellest välja saaks, nõuab veel suuremat taluvust lähedastelt ja nende suuremat tähelepanu. Kuna sealt on väga kerge libiseda nullpunkti, mis lõppeb üldiselt enesetapuga. Ja seda selle pärast, et on võtnud kõige halva vastutuse enese kanda.
Seega paluks, toetage oma sõpru, vendi, õdesid, vanemaid, onusid ja tädisid, kes on töötud ja seda pikemalt olnud. Andke neile mõista, et nad on vajalikud teile ja ühiskonnale. Las otsivad tööd, kui mitte nemad, siis aidake otsida neile. Kui esimesed sada - kakssada ära ütlevad, ei tähenda veel midagi, tuleb pea püsti hoida ja edasi minna. Küll see töökoht, uus tuleb ning siis hakkab juba kõik paremaks muutuma.
Olge tubli, olge olemas teineteisele!!!

Täna on ilus ilm, kas pole? Veitsa jahe, kuid ilus.
Tahaks suve, randa, võrkpalli ja sõpru.
Teada juba keda või ei? Nu kuulge, ei saa ju unustada,
Teenut, Kadrit, Marti, Vaske ja kõiki teisi :D

See aasta saab palju head :) Näen, üle nelja pikka aasta, Mailikat taas.
See on lausa uskumatult hea. Me üksteise täiustused, aint et üks
elab eestis, teine iirimaal. Selline see elu juba on, kahjuks või õnneks.
Keegi ei tea ju mis meid ees ootab :D Kuid Sõprus jääb, vahet ei ole,
kui pikk maa eraldamas. Kas või näiteks elab parim sõber saksamaal,
egas see sõbrastaatust kauta, peaasi et meeles pead :)


Olge tublid ja kuulake head muusikat!!! Midagi, mis teeb seest rõõmsaks ja soojaks.
Mida kuulates kaovad peast kõik kurvad, halvad ja mitte tähtsad mõtted :)

Olge tublid!!!

Mute Math - Geeniused?

Ulme, need mehed on ulmelised.

I'm Gone, Like Forever!
You Will Not See Me Again

Hingetu Ühiskond

Loen, Mõtlen,
Sirvin, Mõtlen,
Kuulan, Mõtlen,
Kõnnin, Mõtlen,
Kirjutan, Mõtlen,
Kustutan, Mõtlen,

Mõtlesin, Kuid Ei Mõistnud,
Miks Kurat Kõik Nii Sarnased?
Muutunud Ühtseteks Massideks,
Raha Nõudvateks Klišeedeks!

Sain Aru, Sain Mõistmist,
Nad Kõik Hingetud,
Sain Aru, Sain Mõistmist,
Parem Persse Käigu Nad.

Strike me down

Strike me down
Wash the questions off my hands
Ask me now
Better left it all unknown
Hope's the child of what luck brings
Points to faith in higher things

Strike me down
Chance me now
Fire at everything at once
You don't ask me what I planned
I'm the fate in no one's plans

Head Sõbrapäeva, Raisk!!!

Päris huvitav, meenutades seda, et oli orkutis mul 465 väidetavat sõpra.
Ja ainukesena, kellele meelde tulin oli mu õde. Kõik teised tervitused või nõnda nimetatud
ütlused/soovid tulid siis, kui olin ise neid soovinud. Mis sellest järeldada võib?
Vast seda, et ma ei ole kellegile sõber, vaid tühi paljas tuttav. Ehk hoopis mind polegi tegelikult nende jaoks olemas. Või tuleneb see sellest, et ei näe neid nii tihti, kuna ei ela enam selles linnas või olen tööga nii hõivatud, et ei jõua enam nendega koos aega veeta.
Ütlen pigem, Persse kõik.

Hüppates Armastusse

Luba hüpata üle enese varju,
Luba hüpata üle kaljuserva,
Luba hüpata üle müüride,
Luba hüpata üle kõige,

Mis takistusena ees seisavad,
Mis varju heidavad kõigele,
Mis mõistmatuks tunded teevad,
Mis raskeks tee Sinuni teeb.

Bassline on my head, mmm.

Kas pole mitte tore kodus chillida ja muusikat kuulata?
Kas pole mitte tore olla, lihtsalt olla?

Mmm, elu on ikka Lill, kuid vahel lihtsalt elame selle ise keeruliseks. Eks seda vast põnevuse ja enese ergutamiseks, et mitte vajuda igapäevasesse rutiini, mida meid kõiki kummitab. Kuigi seda ei taha meist keegi. Miski pärast ikka elab umbes 80% elanikest rutiinis, väites alati, et ei ole mingit rutiini. Haaa, ikka elate küll.

Mõelge miski tegevus, iga päev miskit erinevat ja rutiin on kadunud. Parem veel, kui see tegevus oleks miskit sellist, mis paneks teid ennast ületama.

Elage, nautige ja armastage.