R.I.P.

Vastik, jube on selleüle mõelda,meenutada ja kõige hullem seda uskuda!!!
Ei suutnud mõista ,miks või mille pärast. Nüüd kus mõelnud ja teada saand, siis
olen kindel, et aiman miks, kuidki eks kõige rohkem teadis ta ise.
Süüdi selles ei ole keegi! Kui siis kõik, aga kui palju, see omaette asi. Tegelt poleks ka õige, hakkata süüdistama kedagi, Sellises Asjas, sest inimene teab ise millal see aeg käes. Krt., aga ta lahkus meie seast LIIGA NOORELT!!! Mul on ju õigus?
Ta oli alati(enamus jaolt) rõõmsa meelne, särvate silmadega ja elujanu täis ning seda mõistmatumaks see selle teeb.
Nüüd on meil ainult mälestused, temast, mida meenutades aina rohkem mõtled, ta on elus, kusagil... siis bäng ja oled tagasi maapeal ning mõistad teda ei ole tõesti, aga see on lihtsalt Fuck.................. jube valus löök, kest südant.
Kui vaid oleks ta rääkinud, vast oleksime suutnud seda ära hoida, kahjuks mitte. Tean, et meil enamusel olid temaga ka lahkarvamused, aga see käib sõpruse juurde. Kuna keegi peab olema erineva maailma vaatega, tema oli!!! Seda muidugi heas mõttes, sest need mõted, ideed, tuleviku plaanid, mis tegi, olid võrratud.
Ta oli sõber/sõbranna keda võis usaldata, ta oli olemas, kui vaja aitas jne., ehk super inimene. Minu jaoks üks tähtis inimene, keda enam ei ole ja temaga läks osa minust. Oleks vaid suutnud temalegi nii palju toeks olla ja nii samagi olemas olla, eks ma/me olime, kuid mitte nii palju kui vaja oleks olnud.
Hüvasti Kerstin 05.07.1987-26.09.2005
Anna andeks, et polnud nii palju Sinu
jaoks olemas, kui Sina minule.
Sinu igavene sõber, Markii.

Elu Või Surm

Mida teie teeksite,kui teile pakutaks,valida 22 aastaselt,elu või surm?
Mõtlesin selle üle,mis teeksin,õigemini mille valiksin.
Mingis mõttes valiksin kohe surma,ilma sellele mõtlematagi,mis on surm või elu!!!
Surma valiksin juba miljonitel põhjustel.Nende asjade pärast valiksid paljud surma,
sest ei ole ju siin ilmas enam midagi puhast,süütut ega pole enam seda armastust,
mis kunagi igast inimesest välja kiirgas,kuis praegu meie päiksesüsteemi täht,päike.
Mitte miski,ei tundu olevat enam see,mis meie esivanemate ajal,pigem just vastand.
Ei hoolivust,austust ega usaldust,mis oleksid just meie ühiskonnas ja praegusel ajal kõikse tähtsamad,et saada lahti sellest nõmedast külmusest.Külmad,just nimelt külmad ja
hoolimatud on praegused,ka tulevased inimesed,kes just kui tahaksid,et neid armastataks,
aga samas ise suhtudes teistesse ükskõikselt,mis on kuidagi vägaki imelik.
Imelik selle pärast,kuida siis saab ültse suhet luua,sest kui ükshetk tahad,et sind armastataks ja järgmisel juba vihataks,kuida siis ültse koos saadakse olla,kas sellel lõppu paistab olema?On,kui kõik suudaksid aru saada sellest,et õnn ei ole kaugel vaid lähemal,kui uskuda. Selle õnne olen ise kaotanud silmist,seda just nende vigade pärast,et olen liiga hoolimatu,külm ja ükskõikne olnud,kahjuks või õnneks!!!
Selle pärast valin just elu,et saaks teada,kas tõesti suutsin oma elu õnne ära kaotada!!! Ehk siis selle õige,kui vaid suudaks,keski öelda,kus või millal selle vea tegin,siis vast suudaks ka meenutada mis toimus ja miks kaotasin või ei suuda siiani näha nina ette vaadata ma ehk on ta siiani alles.Vaevalt küll!Olen ju veel liiga noor,et öelda,et on hilja või ei ole enam seda aega,et leida see õige ja küll üks kord ta tuleb,aga kardan,et siis on seda aega liiga vähe,vähe alles jäänd.
Selle pärast elangi veel ja püüan ka edasi elada,seda küll üksikuna ja rännates siin maailmas, kuni keegi satub mu ellu ja keerab selle tagur pidi.Selliseid hetki,tundeid on olnud,aga paistab,et pole siis nemad need õiged olnud,kuna nad lihtsalt minema jalutanud,see on lihtsalt nõme,miks?!,ei tea ega suudakski vastata,aga mõelge nüüd ise,kui teile öeldakse,et meie suhtest ei tule midagi välja,kuna sa (mina) oled liiga hooliv ja hea!!!Kas see on siis halb? Ei usu,paistab et paljud ei ole selliste tunnete ja armastusega harjunud,aga samas nad seda ka tahavad ja see on üks suur point,et elu valida juba,et leida see neiu ja saaks olla temaga kas või päeva koos olla või pisikese hetke,mis kuis püssoda südame purustab,peas järsk kuidagi kõik tagurpidi,hing omadega karusellil,mmmm,seda tunnet ei saa lihtsalt unustada ega kogeda kaks korda. Vat seda tahangi kogeda ja tunda ise,kuidas keegi mind,just mind armastab.See võib lihtsalt imeline olla,see on ülim ega ei saaksiki halb olla,kui just inimene ei ole teiste elusolendite,kaas kodanike vihkaja.

I'm Ho I Am

Jah, olen see kes olen ega olegi mõttet mind kellegi teisega võrrelda,sest teist minu sugust te juba nii lihtsalt siit maapinnalt ei leija,vähemalt loodan.
Paljud räägivad,et nad said kellegika tutavaks,kes sarnaneb või käitub nagu mina,need inimesed võivad vähesel määral aint sarnaneda minuga,aga nad ei ole ega saagi olema mina,et saage aru,kui keegi teine sarnaneb kellegika,ei ole to kohe see kellega ta sarnaneb,üks kõik kas välimiselt või sisemiselt,juttust või häälest.See ei ole mitte kuidagi too,kellega ta sarnaneb,pigem vastand või hoopis keski teine,kes lihtsalt kogemata räägib või käitub nii.
Sellest ka see pealkiri ja tekst,sest iga inimene on ainulaatsus,kui kõik suudaksid iseennast leida ja olla see kes nad on mitte nagu rullnoksid,nike'i/adi vennad/tüdrukud.Neil inimestel on suur probleem omaisiksuse leidmisel.Nad küll püüavad näidata,et nad on keskid,aga tegelt on see kõik teistelt maha vaadatud stiil,käitumine jne.Mis ongi neist enamus jaolt teiste inimeste naeru alusteks,kahjuks või õnneks?Tunnen neile südamest kaasa,kui nad sellest vaid ise aru saaksid,siia vast suudaksid nad ka lõpuks mõtlema hakkata ja oma välja lülitatud mõitsust taas kasutama hakkata,aga kahjuks ei ole neil vist sellist mõistustki alles:(
See on lihtsalt vastik vaade vahel,kuida nad hooplevad kellel ilusam bemar või uus dress,lihtsalt mõtetu värk,kuubis või mis ise arvate?
Naljakas nende juures on see,et nad lihtsalt ei saa aru ,et rahvas nende üle naerab ja nalja viskab.Kas tõesti on nad nii lootusetud juhtumid siin ilmas???Ei tahaks kuidagi seda uskuda,aga miskit muud vast üle ka ei jää.