Elu Või Surm

Mida teie teeksite,kui teile pakutaks,valida 22 aastaselt,elu või surm?
Mõtlesin selle üle,mis teeksin,õigemini mille valiksin.
Mingis mõttes valiksin kohe surma,ilma sellele mõtlematagi,mis on surm või elu!!!
Surma valiksin juba miljonitel põhjustel.Nende asjade pärast valiksid paljud surma,
sest ei ole ju siin ilmas enam midagi puhast,süütut ega pole enam seda armastust,
mis kunagi igast inimesest välja kiirgas,kuis praegu meie päiksesüsteemi täht,päike.
Mitte miski,ei tundu olevat enam see,mis meie esivanemate ajal,pigem just vastand.
Ei hoolivust,austust ega usaldust,mis oleksid just meie ühiskonnas ja praegusel ajal kõikse tähtsamad,et saada lahti sellest nõmedast külmusest.Külmad,just nimelt külmad ja
hoolimatud on praegused,ka tulevased inimesed,kes just kui tahaksid,et neid armastataks,
aga samas ise suhtudes teistesse ükskõikselt,mis on kuidagi vägaki imelik.
Imelik selle pärast,kuida siis saab ültse suhet luua,sest kui ükshetk tahad,et sind armastataks ja järgmisel juba vihataks,kuida siis ültse koos saadakse olla,kas sellel lõppu paistab olema?On,kui kõik suudaksid aru saada sellest,et õnn ei ole kaugel vaid lähemal,kui uskuda. Selle õnne olen ise kaotanud silmist,seda just nende vigade pärast,et olen liiga hoolimatu,külm ja ükskõikne olnud,kahjuks või õnneks!!!
Selle pärast valin just elu,et saaks teada,kas tõesti suutsin oma elu õnne ära kaotada!!! Ehk siis selle õige,kui vaid suudaks,keski öelda,kus või millal selle vea tegin,siis vast suudaks ka meenutada mis toimus ja miks kaotasin või ei suuda siiani näha nina ette vaadata ma ehk on ta siiani alles.Vaevalt küll!Olen ju veel liiga noor,et öelda,et on hilja või ei ole enam seda aega,et leida see õige ja küll üks kord ta tuleb,aga kardan,et siis on seda aega liiga vähe,vähe alles jäänd.
Selle pärast elangi veel ja püüan ka edasi elada,seda küll üksikuna ja rännates siin maailmas, kuni keegi satub mu ellu ja keerab selle tagur pidi.Selliseid hetki,tundeid on olnud,aga paistab,et pole siis nemad need õiged olnud,kuna nad lihtsalt minema jalutanud,see on lihtsalt nõme,miks?!,ei tea ega suudakski vastata,aga mõelge nüüd ise,kui teile öeldakse,et meie suhtest ei tule midagi välja,kuna sa (mina) oled liiga hooliv ja hea!!!Kas see on siis halb? Ei usu,paistab et paljud ei ole selliste tunnete ja armastusega harjunud,aga samas nad seda ka tahavad ja see on üks suur point,et elu valida juba,et leida see neiu ja saaks olla temaga kas või päeva koos olla või pisikese hetke,mis kuis püssoda südame purustab,peas järsk kuidagi kõik tagurpidi,hing omadega karusellil,mmmm,seda tunnet ei saa lihtsalt unustada ega kogeda kaks korda. Vat seda tahangi kogeda ja tunda ise,kuidas keegi mind,just mind armastab.See võib lihtsalt imeline olla,see on ülim ega ei saaksiki halb olla,kui just inimene ei ole teiste elusolendite,kaas kodanike vihkaja.