R.I.P.

Vastik, jube on selleüle mõelda,meenutada ja kõige hullem seda uskuda!!!
Ei suutnud mõista ,miks või mille pärast. Nüüd kus mõelnud ja teada saand, siis
olen kindel, et aiman miks, kuidki eks kõige rohkem teadis ta ise.
Süüdi selles ei ole keegi! Kui siis kõik, aga kui palju, see omaette asi. Tegelt poleks ka õige, hakkata süüdistama kedagi, Sellises Asjas, sest inimene teab ise millal see aeg käes. Krt., aga ta lahkus meie seast LIIGA NOORELT!!! Mul on ju õigus?
Ta oli alati(enamus jaolt) rõõmsa meelne, särvate silmadega ja elujanu täis ning seda mõistmatumaks see selle teeb.
Nüüd on meil ainult mälestused, temast, mida meenutades aina rohkem mõtled, ta on elus, kusagil... siis bäng ja oled tagasi maapeal ning mõistad teda ei ole tõesti, aga see on lihtsalt Fuck.................. jube valus löök, kest südant.
Kui vaid oleks ta rääkinud, vast oleksime suutnud seda ära hoida, kahjuks mitte. Tean, et meil enamusel olid temaga ka lahkarvamused, aga see käib sõpruse juurde. Kuna keegi peab olema erineva maailma vaatega, tema oli!!! Seda muidugi heas mõttes, sest need mõted, ideed, tuleviku plaanid, mis tegi, olid võrratud.
Ta oli sõber/sõbranna keda võis usaldata, ta oli olemas, kui vaja aitas jne., ehk super inimene. Minu jaoks üks tähtis inimene, keda enam ei ole ja temaga läks osa minust. Oleks vaid suutnud temalegi nii palju toeks olla ja nii samagi olemas olla, eks ma/me olime, kuid mitte nii palju kui vaja oleks olnud.
Hüvasti Kerstin 05.07.1987-26.09.2005
Anna andeks, et polnud nii palju Sinu
jaoks olemas, kui Sina minule.
Sinu igavene sõber, Markii.