...

Miks on kõigil raske mõista,minu elu eesmärki,see ei saa olla ju nii
mõistmatu ega ka arusaamatu.Igal inimesel omad,need vaid erinevad nime
ja põhimõtte poolest,üldiselt on see kõik üks-sama asi,elu.
Minu elu siht/eesmärk on näha oma ligimesi rõõmsana,õnnelikuna ehk neid
rõõmustada ja õnnelikuks teha,kui neid on tabanud kurbus vms. laatset.
Sellega unustanud olen iseenda,ma ei oska enam isegi mitte ennast õnnelikuks
teha,veel vähem rõõmustada millegika.Ka kõikse tähtsamad tegemised on hajunud,
nii kool,töö ja kõikse muu,mis tähtis enda rõõmsaks/õnnelikuks tegemiseks.
Ei suuda mõelda kordagi enda peale ega oma kohustustele,kuna nii kuis seda tegema hakkan,
hüppab kuskilt uupi pähe kellegi teise probleem jne.,see lihtsalt sööb,õgib sellest kestast
välja,kuis mingi kuri deemon.Siis öeldakse ela enda jaoks,vastan:" Siis saate haiget,valusalt!" ,
kuid seda ei usuta.tean,et seda ongi raske mõista,kuna keegi ei ole sellises situatsioonis
eriti pidanud olema.Sest iseenda jaoks elamine tähendab otseses mõttes,ainult endast hoolimine.
Mis küll on paljudele just elu kergemaks teinud,õnne ja rõõmugi toonud,aga mina seda ei suuda.
Ega hakkagi suutma,sest valus on näha inimesi,kes kaotanud kellegi või millegi,mis väärtuslikum,kui terve maailma kulla hoijused.See lihtsalt kutsub mind neid abistama,neile abikäe ulatama,et saaksid selle positiivsuse,tahtejõu uuesti alustamiseks tagasi.
Üks vanasõna ütleb:"Käitu teistega nii nagu tahaksid,et sinuga käitutaks",see puha selge tõde ja eks seda ma tahangi,et oleks minulgi kunagi keegi,kes ulataks mulle oma abistava käe,näitaks õige suuna ette,kuhu edasi minna,mida teha.See vanasõna vast peaks kehtima elureeglina või veel parem seadusena,eetika osas.